Kunda sadama ajalugu ulatub aastasse 1805, mil Vene keiser Aleksander I andis ukaasiga loa rajada Kunda sadam. Jõesuudme kõrvale ehitati sadamasild ja Port-Kunda sadam alustas tööd.
1812. aastal asutati tollipunkt, mille kaudu võis välismaalt sisse tuua soola, heeringat ja kivisütt, hiljem ka tubakat, rauakaupu jm. Välja veeti Virumaa saadusi, st puitu, vilja ja piiritust. Sadama valmimise järel ehitati Kunda jõe kallastele rohkelt saeveskeid, mille toodang – lauad ja plangud – veeti peamiselt Londonisse ehituspuiduks.
1823. a läks Port-Kunda 1633. a asutatud Thomas Chayhills & Son omandisse ning püsis tema käsutuses üle 100 aasta.
1869. aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton luua Venemaa kolmanda tsemenditehase Kundasse. Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi ka praegu. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks.
1860ndatel ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. 1870. a valmis St Peterburg-Tallinn raudtee ning 1896. a Rakvere-Kunda raudteeharu.
Kui esimene aurulaev külastas sadamat 1894. a, siis 1913. a toimus juba 4/5 sadamakülastustest aurulaevadega. Kaupade ümberlaadimine toimus reidil. Tsaariaja lõpus oli Kundas juba korralik väljaehitatud sadam.
Esimene maailmasõja ja hilisema majanduskriisi tulemusel langes Kunda sadama osatähtsus järsult – tsemenditehas võttis põletusmaterjalina kasutusele kodumaise põlevkivi, tsemendivedu välismaale katkes ja Soome tollipoliitika tegi lõpu kartulikaubandusele. Kunda kaubasadama tegevus lõppes 1940. aastal ning sadam jäi pooleks sajandiks kasutuseta.
